Augusti mõõdud

Tänasega on taas üks kuu täis saanud ja seoses sellega oli ka uute mõõtude võtmine. 


Tulemused on üllatavad, kokku on kehalt kadunud -72cm  ja seda on tõesti palju. Kui hakata näpuga järge ajama rõivaste suurustabelites, siis :
1. vööst üles on suuruseks 48/50
2. vööst alla on suuruseks (vat siin läheb põnevaks) jääb juba kahtlaseks, kuna vöö ümbermõõt vastab suurusele 50  ja kui ma riideid olen proovinud, siis sobisid kõige paremini suurus 46.


Kaalust olen kaotanud kokku -24,4kg. Ma ei kujuta ette, ega tahagi tunda, milline oli elu siis, kui kaalusin üle 122kg... see oli lihtsalt jube.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Valgurikkad toiduained

Kujutis
Viimastel aegadel on dieedipidamise suundumuste pendel vajunud kalorite kokkuarvestamise poole, kuid mitte sinnapoole, kus alati peetaks esmatähtsaks valke. Paljud naised arvavad, et valgurikkad toidud sisaldavad ka rikkalikult kaloreid või teevad paksuks.  Inimese ööpäevaseks toiduvalgu vajaduseks on 0,8 – 1,0 grammi kehakaalu ühe kilogrammi kohta, mis toidu üldisest energeetilisest väärtusest annab 10 – 15 protsenti. Regulaarselt vastupidavusaladega tegelejail on vastav arv 1,2 – 1,4 ja kiirus – jõualade puhul 1, 4 – 1,7 g / kg. Spordiga tegeleja valguvajaduse suurus oleneb treeningkoormuse mahust, intensiivsusest ja harrastatavast spordialast (http://liigume.ee/sinu-treener/toitumine/tervisesportlase-toitumine/). Toit peaks sisaldama taimset ja loomset päritolu valku enamvähem võrdses koguses. Kui loomset valku on ülemääraselt, suureneb ka toidu rasvasisaldus, taimse valgu ülekaalu korral langeb aga valgu omastatavus (http://liigume.ee/sinu-treener/toitumine/ter
Lisateave

K nagu kaalujälgijad ja punktide lugemine.

Mu  jutt jäi enne lapsepõlve kanti pidama ja lähme nüüd siis pubekaeaga edasi. Koolis narriti mind palju, kuna olin paks ja teistest seetõttu erinev. Tavaliselt oli narrijateks teiste klasside õpilased. Ma ei mäleta kunagi, et mu enda klassikaaslased oleks mulle midagi halvasti öelnud. Eks neid omavahelisi nääklemisi ikka tuli ette, kuid mitte konkreetset narrimist. Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumi osas oli meil väga ühtne klass. Ma olen siiani õnnelik, et mul sellised klassikaaslased olid. Eks see narrimine tegi väga haiget, kuid mingi hetk olin õppinud oskuse, et nendest mitte välja teha  või nendega lihtsalt kaasa naerda. Mõned aja pärast jäeti minu narrimine järgi ja otsiti omale muu tegevus või teine ohver. Koolis ma võimlemistundidest eriti osa ei võtnud, eks siin oli põhjuseks mu haigus ja seoses sellega tekkis ka laiskus. Just see laiskus hakkaski mind kogu mu elu ka saatma. Vahel juhtus, et võtsin kätte ja läksin õhtul koos teistega jooksuringile, lubades end
Lisateave