Kevad

16. märtsil sain ma Niidult kõne, et minu opp on 28.aprill ja 27.aprillil pean ma haiglasse minema.

18.aprillil hakkasin ma valgudieeti pidama.

Olin kirjutan päevikusse sellised read "Valgudieet algab numbriga 119,7kg ehk hetkel on iseseisvalt (pole midagi selle jaoks ka teinud) maha läinud -2,3kg

10 päeva pärast olen mina siis ametlikult kaotu "

Ja järgmisel päeval "Jube, kuidas kõht vahel koriseb. Paistab, et mu keha on harjunud ikka korralikult suure kcal kogusega ja see kogus, mis ma nüüd vaguga tarbin, on minu keha jaoks vähe. Küll ära harjub, tegelt selline nn tühjus on talutav, joon oma valgu ära ja siis kõik korras. Kui väga hulluks läheb, siis lubati tarbida ka rohke valgusisaldusega päristoitu." Õnneks see tühja kõhu tunne kadus kolmandaks päevaks üldse ja asendus see meeletu energia laksuga.

Kogu oma söögi olin asendanud valguga ja tavalist sööki sai mu kõht ikka väga harva, just siis, kui kõht oli ikka väga tühi.

27.aprill

Igav on tõesti, kuid üritasin kodus võimalikult palju meelelahutust.... heegeldamist, ristsõnad, arvuti.
Vereproovid tehti ära, Niidu käis ka läbi ja otsus jäi sleeve kasuks. Küsisin ka välja saamise kohta, anti lootust, et äkki neljapäev või reede.
Lürbin siin oma vaniljemaitselist Nutridrinki, see maitseb nagu vaniljepuding, mõnusalt magus, ainult kohvi tahaks Küsin Niidult, et kas võib täna viimase kohvi juua.
Tujust nii palju, et kui tavaliselt mulle haiglas ei meeldi olla(ega ka praegu) ja meeletu kurbus hinges, siis sel korral ei ole. Hinges valitseb rahu, vb on siin mängus see, et ema oma minu juures ja aitab mu mehel lapsi hoida.