K nagu kaalujälgijad ja punktide lugemine.

Mu  jutt jäi enne lapsepõlve kanti pidama ja lähme nüüd siis pubekaeaga edasi.

Koolis narriti mind palju, kuna olin paks ja teistest seetõttu erinev. Tavaliselt oli narrijateks teiste klasside õpilased. Ma ei mäleta kunagi, et mu enda klassikaaslased oleks mulle midagi halvasti öelnud. Eks neid omavahelisi nääklemisi ikka tuli ette, kuid mitte konkreetset narrimist. Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumi osas oli meil väga ühtne klass. Ma olen siiani õnnelik, et mul sellised klassikaaslased olid.

Eks see narrimine tegi väga haiget, kuid mingi hetk olin õppinud oskuse, et nendest mitte välja teha  või nendega lihtsalt kaasa naerda. Mõned aja pärast jäeti minu narrimine järgi ja otsiti omale muu tegevus või teine ohver.

Koolis ma võimlemistundidest eriti osa ei võtnud, eks siin oli põhjuseks mu haigus ja seoses sellega tekkis ka laiskus. Just see laiskus hakkaski mind kogu mu elu ka saatma.

Vahel juhtus, et võtsin kätte ja läksin õhtul koos teistega jooksuringile, lubades endale, et nüüd hakkan korralikuks. Paarkorda käisin ja siis jäi kõik soiku, no ei viitsinud enam, aga samas olin kodutöödes aktiivne, kuna meil olid loomad.

Kui gümnaasiumi lõpetasin, siis kolisin linna elama. Mingi hetk hakkas mulle elukaaslane(nüüd siis ex nr1) mulle kaalu kohta märkusi tegema ja soovitas midagi ette võtta.

Otsustasin liituda palju kiidetud Kaalujälgijate rühmaga. Alguses oli kõik ilus ja kena, soojalt võeti vastu, kaaluti ja jagati igasuguseid infovoldikuid ja punktide arvestamiseks raamatu ning päeviku.

Kaalu järgi panti paika, kui palju punkte sa päeva jooksul süüa võid. Ma tõesti enam ei mäleta, et mitu punkti mul oli, aga seda oli piisavalt. Kui seda raamatut sirvida, siis sain teada, et ntx kartul (kogus polnud isegi päris kindel) oli 2 punkti. Kõik mis oli hea, andis väga palju punkte ja nn aedvili ja mõned piiviljad andsid kõige vähem. Endal oli siis valida, kas saad oma lemmikuid ja saad punktid väga ruttu täis või sööd nii, et kogu päev ja nn vähe punkte andvaid toite, aga oma punkti koguse pidi õhtuks täis sööma.

Mina valisin selle viimase, kes see tahab tühja kõhuga magama minna. Kahjuks oli sellele nn juurika söömisele ka tagajärg. Nimelt sai minu magu paraja põntsu. Ei saanud ma enam süüa toorelt kapsast, porgandit ja kaalikat. Isu oli, kuid magu ei talunud ja tekkis ülehappesus, et pidin vastavaid ravimeid tarvitama, kui soovisin vaevustest lahti saada.

Lõpetasin siis selle kaalujälgimise ära, ega see kaal ka ei langend, max 6kg sain selle rühmaga alla. Ma ei tea siiani, kus ma selle vea olin teinud, et minul see kaal ei langend. Samas, ega see seal rühmas käimine ka tasuta polnud, olin ju sel ajal nn vaene üliõpilane.